Mis on õieti ühe inimese tööpäeva hind? Kas see on sada või tuhat või hoopis miljon krooni?
Või kas me peaks oma töö väärtust hoopis hindama puhta töörõõmu hulgaga ja jätma raha kõrvale?
Tuesday, September 26, 2006
Monday, September 25, 2006
Oravad said oma presidendi
Nüüd on ta siis valitud. Eesti president järgnevaks viieks, aga võib-olla ka kümneks aastaks. Kampaania läks lõpuks vastikuks. Eriti see osa kui Keskerakond lubas esmalt Rait Maruste ja lõpuks ka Elioni kohtusse kaevata.
Toomas Hendrik Ilves oleks ilmselt ka otsevalimistel Edgar Savisaarele või Arnold Rüütlile pika puuga ära teinud. Ilvese kampaania oli lihtsalt tugevam ja selgem ning jõulisem, kui soovite.
Uus president toob endaga kaasa lootusi ja ootusi. Usalduskrediit on kopsakas ja me vagura rahvana vaatame, mida ta sellega peale hakkab. Kohalikke paralleele tõmmates võib selle eest liisida uue auto ja usalduse hoobiga hävitada või hoopis hakata peale midagi targemat. Muud suurt ju meie president peale hakata ei saa. Ainult näidata oma hoiakuid ja pidada suuri kõnesid.
Ootused on kahtlemata suured. Seda enam, et tühja kõhtu enam keegi kurtma ei pea ja rahvas ootab midagi, mida isegi alati otsesõnu seletada ei oska.
Me tahaks jõukuse kasvu ja majanduspoliitilist kindlustunnet. Just nimelt majanduspoliitilist, sest Vene tanke ei karda enam keegi, aga Vene gaasi- või naftatoru kuivaks jäämist küll.
Me võiks ju loota, et Ilvese uus positsioon annab talle lisajõudu, et pöörata kogu euroliidu Vene suunalist energiapoliitikat pisut realistlikumaks.
Me loodame, et Ilvese positsioon ja kogemused aitava Eesti sugusel väiksel riigil olla euroliidus arvestatav tegija. Või vähemalt riik ja rahvas, kelle huvidega arvestatakse.
See ootus ilmselt andis Ilvesele europarlamendi valimistel tohutu edumaa ja ka viimastel presidendi valimistel tõi napi võidu.
Kas Kadrioru tseremooniatesse aheldatud inimesel selleks aega või kas Ilvesel üldse sobilikku sisu on rahva ootuse täitmiseks, näitab aeg. Aga ega meil niikuinii pole mingit muud valikut, kui panustada ja loota, et panus oli õige.
Statistika järgi kohalikest omavalitsustest valitud valijamehed valisid ju presidendiks Arnold Rüütli. Keeletoimetaja või muidu normaalse keeletajuga inimene tõmbab eelmise lause peale nina kirtsu, aga just nii see oli. 174 häält Ilvesele tähendas seda, et tema poolt oli 110 omavalitsustegelast. Sest 64 häält andsid ju riigikogu liikmed.
Rüütli 162 hääle seas oli 36 riigikogulast ja 126 omavalitsustegelast.
See on lihtne arvutus, mis ei arvesta hääle hajumist. Kindlasti valis nii mõnigi põline keskerakondlane Ilvese ja kogukas reformierakondlane Rüütli. Elu on juba kord täis üllatusi ja salajase hääletuse tõttu ei saa me kunagi ka teada tegelikku tõde. Rääkigu nad mida tahes!
Nüüd on siis Eestis kätte jõudnud aeg, mil kõik vähegi mõjukad ametid riigis on täitnud Reformierakond. Riigikohtu esimees, Eesti Panga president, eurovolinik, kunstiakadeemia rektor ja president. Vormiliselt sotsina oli Ilves ju ennekõike Reformierakonna esimene eelistus. Oravatel jääb veel vaid tuleval kevadel vormistada viimane piisk triumfikarikasse ja võtta ülekaalukas võit parlamendivalimistel. Olukord on selleks soodus. Uue tulija efekt sai läbi mängitud eelmistel valmistel, kui „puhta lehena“ tegi oma töö Res Publica. Viimase puhul on ilmselt veel vaid aja küsimus, mil see erakond kaob lõplikult kooliõpikute teemaks.
Keskerakonna jõud pole küll lõppenud, aga hetk on siiski sobiv, et sarnaselt Savisaarega võtta parlamendis ligi 30 kohta. Edukas presidendikampaania vaid tõestas kahtlejaile, et Reformierakonnal jätkub jõudu.
Viimane märksõna on aga Eesti poliitilises kultuuris eriti oluline. Kelle käes on jõud, selle käes on võim ja õigus. Põhimõtted pole olulised eesmärgid pole olulised. Tähtis on jõud.
Kui vaatame viimase presidendi kampaania märksõnu, siis need ei olnud ajendatud vaidlusest presidentide eesmärki üle. Oh, ei. Jutt käis sellest, et kui valid ühe poole, siis lõppeb riigis demokraatia. Või kui valid teise poole, siis saad võhiklikku väliseestlase, kes tahaks kogu riigi maha parseldada.
Suure üllatusega märkisid mitu presidendidebatti erapooletut jälginud kommentaatorit, et sisuliselt väitles Rüütel Ilvesega kui võrdne võrdsega. See oli üllatus, sest eeldati ebavõrdsete heitlust.
Võrdsus pole ime, sest haritud ja suure poliitilise kogemusega inimesed ju mõlemad, kuigi eri mandreil ülikoolis käinud. Aga ikkagi oli lihtsam uskuda, et üks neist ei saa hakkama õieti mitte millegagi.
Kui Rahvaliit näitas oma jõudu viis aastat tagasi, siis nüüd näitas oma jõudu Reformierakond. Ilmselt aitab see tal vormistada parlamendivalimiste üldvõidu.
Ironiseerides. Kui tahta haljale oksale jõuda, peaks tark inimene hakkama nüüd oma oravasõbralikkust demonstreerima. Kui teisiti ei saa, siis võib vähemalt mõnd neist toitma hakata. Küpsiste ja pähklitega. Talved on meil külmad ja käbidest võib loomakestel parkides ja metsaveeres nappus kätte jõuda.
Toomas Hendrik Ilves oleks ilmselt ka otsevalimistel Edgar Savisaarele või Arnold Rüütlile pika puuga ära teinud. Ilvese kampaania oli lihtsalt tugevam ja selgem ning jõulisem, kui soovite.
Uus president toob endaga kaasa lootusi ja ootusi. Usalduskrediit on kopsakas ja me vagura rahvana vaatame, mida ta sellega peale hakkab. Kohalikke paralleele tõmmates võib selle eest liisida uue auto ja usalduse hoobiga hävitada või hoopis hakata peale midagi targemat. Muud suurt ju meie president peale hakata ei saa. Ainult näidata oma hoiakuid ja pidada suuri kõnesid.
Ootused on kahtlemata suured. Seda enam, et tühja kõhtu enam keegi kurtma ei pea ja rahvas ootab midagi, mida isegi alati otsesõnu seletada ei oska.
Me tahaks jõukuse kasvu ja majanduspoliitilist kindlustunnet. Just nimelt majanduspoliitilist, sest Vene tanke ei karda enam keegi, aga Vene gaasi- või naftatoru kuivaks jäämist küll.
Me võiks ju loota, et Ilvese uus positsioon annab talle lisajõudu, et pöörata kogu euroliidu Vene suunalist energiapoliitikat pisut realistlikumaks.
Me loodame, et Ilvese positsioon ja kogemused aitava Eesti sugusel väiksel riigil olla euroliidus arvestatav tegija. Või vähemalt riik ja rahvas, kelle huvidega arvestatakse.
See ootus ilmselt andis Ilvesele europarlamendi valimistel tohutu edumaa ja ka viimastel presidendi valimistel tõi napi võidu.
Kas Kadrioru tseremooniatesse aheldatud inimesel selleks aega või kas Ilvesel üldse sobilikku sisu on rahva ootuse täitmiseks, näitab aeg. Aga ega meil niikuinii pole mingit muud valikut, kui panustada ja loota, et panus oli õige.
Statistika järgi kohalikest omavalitsustest valitud valijamehed valisid ju presidendiks Arnold Rüütli. Keeletoimetaja või muidu normaalse keeletajuga inimene tõmbab eelmise lause peale nina kirtsu, aga just nii see oli. 174 häält Ilvesele tähendas seda, et tema poolt oli 110 omavalitsustegelast. Sest 64 häält andsid ju riigikogu liikmed.
Rüütli 162 hääle seas oli 36 riigikogulast ja 126 omavalitsustegelast.
See on lihtne arvutus, mis ei arvesta hääle hajumist. Kindlasti valis nii mõnigi põline keskerakondlane Ilvese ja kogukas reformierakondlane Rüütli. Elu on juba kord täis üllatusi ja salajase hääletuse tõttu ei saa me kunagi ka teada tegelikku tõde. Rääkigu nad mida tahes!
Nüüd on siis Eestis kätte jõudnud aeg, mil kõik vähegi mõjukad ametid riigis on täitnud Reformierakond. Riigikohtu esimees, Eesti Panga president, eurovolinik, kunstiakadeemia rektor ja president. Vormiliselt sotsina oli Ilves ju ennekõike Reformierakonna esimene eelistus. Oravatel jääb veel vaid tuleval kevadel vormistada viimane piisk triumfikarikasse ja võtta ülekaalukas võit parlamendivalimistel. Olukord on selleks soodus. Uue tulija efekt sai läbi mängitud eelmistel valmistel, kui „puhta lehena“ tegi oma töö Res Publica. Viimase puhul on ilmselt veel vaid aja küsimus, mil see erakond kaob lõplikult kooliõpikute teemaks.
Keskerakonna jõud pole küll lõppenud, aga hetk on siiski sobiv, et sarnaselt Savisaarega võtta parlamendis ligi 30 kohta. Edukas presidendikampaania vaid tõestas kahtlejaile, et Reformierakonnal jätkub jõudu.
Viimane märksõna on aga Eesti poliitilises kultuuris eriti oluline. Kelle käes on jõud, selle käes on võim ja õigus. Põhimõtted pole olulised eesmärgid pole olulised. Tähtis on jõud.
Kui vaatame viimase presidendi kampaania märksõnu, siis need ei olnud ajendatud vaidlusest presidentide eesmärki üle. Oh, ei. Jutt käis sellest, et kui valid ühe poole, siis lõppeb riigis demokraatia. Või kui valid teise poole, siis saad võhiklikku väliseestlase, kes tahaks kogu riigi maha parseldada.
Suure üllatusega märkisid mitu presidendidebatti erapooletut jälginud kommentaatorit, et sisuliselt väitles Rüütel Ilvesega kui võrdne võrdsega. See oli üllatus, sest eeldati ebavõrdsete heitlust.
Võrdsus pole ime, sest haritud ja suure poliitilise kogemusega inimesed ju mõlemad, kuigi eri mandreil ülikoolis käinud. Aga ikkagi oli lihtsam uskuda, et üks neist ei saa hakkama õieti mitte millegagi.
Kui Rahvaliit näitas oma jõudu viis aastat tagasi, siis nüüd näitas oma jõudu Reformierakond. Ilmselt aitab see tal vormistada parlamendivalimiste üldvõidu.
Ironiseerides. Kui tahta haljale oksale jõuda, peaks tark inimene hakkama nüüd oma oravasõbralikkust demonstreerima. Kui teisiti ei saa, siis võib vähemalt mõnd neist toitma hakata. Küpsiste ja pähklitega. Talved on meil külmad ja käbidest võib loomakestel parkides ja metsaveeres nappus kätte jõuda.
Tuesday, February 07, 2006
Looderanniku rindeteated
Eestis on väga vähe ametnikke ja poliitikuid, kes julgeks millestki muust unistada kui parem ametikoht ja kopsakam palgakõrgendus. Looderanniku naftareostust kajastades olen õnneks kokku puutunud mõnega, kes julgeb rääkida ja arvata ning tunneb uhkust oma riigi üle.
Nii et pisut on veel lootust, vähemalt aastani 2008 kui prokuröride sundparteistamine lubatuks saab. Pärast seda tuleb ilmselt ka sellest majast ainult määgimist: me pole kuulnud ega näinud ega tohi midagi öelda.
Aga rindeteated lähevad üha põnevamaks. 15 sihtmärki on valitud ja nüüd tuleb minna nende pardale proove võtma. Ootame kannatamatult.
Õigluse huvides panen siia surmatankeriks ristitud aluse Flawless rentniku esindaja lühiintervjuu teksti.
Hanseatic Shipping Company esindaja Eestis Sergei Kostjunin:
Midagi öelda ei saa lisaks HS pressiteatele. Mind tankeri pardal ei olnud,
sain juhtunust teada pressist. Jälgin kogu meediat, mis ilmub meil, selle
intsidendi kajastamine on absoluutselt ebaprofessionaalne. Esiteks on
teatatud, et rannast leitud nafta sisaldab suure koguse fenoole. Aga kuidas
kütusesse saab nii suur kogus fenoole? Asi on ka selles, et tanker Flawless
kasutas rasket kütteõli tüübiga IFO 380. Läänemere praeguse temperatuuriga
võiks selle labidaga kokku korjata, ta kaotab voolavuse. Selleks, et seda
peamasina küttena kasutada kuumutatakse ta 100 kraadini. Temperatuuri juures,
mis oli, ei saanud ta sattuda üle parda. 380meetrise tankeri pealisehitus
ulatub üle mere pinna 6-7 meetrit, kahe ja poole meetrine Läänemere laine ei
saa kuidagi seda maha pesta laevalaelt.
Nii palju kui tean, liigub tanker Singapuri poole. Suurbritanniasse pidi
sisenema, seal pidid olema teatud inspekteerimine, seal pidi olema teatud
lasti laadimine laevale ja sealt pidi ta suunduma Singapuri. (6. veebruar 2006)
Nii et pisut on veel lootust, vähemalt aastani 2008 kui prokuröride sundparteistamine lubatuks saab. Pärast seda tuleb ilmselt ka sellest majast ainult määgimist: me pole kuulnud ega näinud ega tohi midagi öelda.
Aga rindeteated lähevad üha põnevamaks. 15 sihtmärki on valitud ja nüüd tuleb minna nende pardale proove võtma. Ootame kannatamatult.
Õigluse huvides panen siia surmatankeriks ristitud aluse Flawless rentniku esindaja lühiintervjuu teksti.
Hanseatic Shipping Company esindaja Eestis Sergei Kostjunin:
Midagi öelda ei saa lisaks HS pressiteatele. Mind tankeri pardal ei olnud,
sain juhtunust teada pressist. Jälgin kogu meediat, mis ilmub meil, selle
intsidendi kajastamine on absoluutselt ebaprofessionaalne. Esiteks on
teatatud, et rannast leitud nafta sisaldab suure koguse fenoole. Aga kuidas
kütusesse saab nii suur kogus fenoole? Asi on ka selles, et tanker Flawless
kasutas rasket kütteõli tüübiga IFO 380. Läänemere praeguse temperatuuriga
võiks selle labidaga kokku korjata, ta kaotab voolavuse. Selleks, et seda
peamasina küttena kasutada kuumutatakse ta 100 kraadini. Temperatuuri juures,
mis oli, ei saanud ta sattuda üle parda. 380meetrise tankeri pealisehitus
ulatub üle mere pinna 6-7 meetrit, kahe ja poole meetrine Läänemere laine ei
saa kuidagi seda maha pesta laevalaelt.
Nii palju kui tean, liigub tanker Singapuri poole. Suurbritanniasse pidi
sisenema, seal pidid olema teatud inspekteerimine, seal pidi olema teatud
lasti laadimine laevale ja sealt pidi ta suunduma Singapuri. (6. veebruar 2006)
Saturday, January 21, 2006
Naerva Aini rusikad
Reedel oli mul au pääseda Naerva Aini palge ette. Ühispanga ekspresident, kes laenu eest enesele salaosalusi nõutas, hakkas rääkima. Ja mul tuli tema sõnumit kuulata. Kuulasin, ta on tõesti imeks pandava sarmiga mees. Läbirääkimiste laua taga on temaga raske ja siseinfot tal jagub, sest suudab tõenäoliselt ka paekivimüürist välja uuise välja pigistada.
Muide ta oli meelde jätnud, et ta saunast kirjutasin suure skandaali päevil. Sõnades teatas ta, et tal ei ole sellest sooja ega külma. Rääkis midagi täissitutud varblasest, kes säutsuisega vaid rebase endale kaela kutsus. Aga küllap sisemas on ta kibestunud. Ning ajakirjanduse saadaks ta kuu peale, kui vaid ärihuvid seda lubaks. Aga ei luba, sest ajakirjanduse toetust vajab ta nagu õhku.
Nii valisimegi tema lumehalli loo juurde rusikatega pildi. Naerev Ain, ruskikad rullis. tulge ainult, ma teile virutan, kui julgete veel midagi öelda.
Muide ta oli meelde jätnud, et ta saunast kirjutasin suure skandaali päevil. Sõnades teatas ta, et tal ei ole sellest sooja ega külma. Rääkis midagi täissitutud varblasest, kes säutsuisega vaid rebase endale kaela kutsus. Aga küllap sisemas on ta kibestunud. Ning ajakirjanduse saadaks ta kuu peale, kui vaid ärihuvid seda lubaks. Aga ei luba, sest ajakirjanduse toetust vajab ta nagu õhku.
Nii valisimegi tema lumehalli loo juurde rusikatega pildi. Naerev Ain, ruskikad rullis. tulge ainult, ma teile virutan, kui julgete veel midagi öelda.
Volkar ajab vihale
20 000 kilomeetrit ehk sada korda mind Tallinna vedanud Volkar hakkas õli tilkuma. Tore! Ootan õudusega professionaalide otsust. Äkki tuleb maha kanda.
Siis avaldas Lääne Elu ilge paskvilli, mille Ene-tädi oli treinud. Pooltõdede piimjas valgus tahab tema loos kogu maailma pimestada. Aga ka halb reklaam on reklaam.
Siis avaldas Lääne Elu ilge paskvilli, mille Ene-tädi oli treinud. Pooltõdede piimjas valgus tahab tema loos kogu maailma pimestada. Aga ka halb reklaam on reklaam.
Tuesday, January 10, 2006
Tere, Ene!
Mõnikord on nii, et loosse tulevad kiirustamisest või lihtsalt teadmatusest sisse rumalad väikesed vead. Osmussaare looga läks õnneks nii, et vigu õnnestus vältida.
Seda kummalisem on lugeda su koostatud vastulauset, mis algab sõnumiga, et Postimehe lugu on valelik ja eksitav.
Sa vist tahtsid öelda, et sulle ei meeldinud selle loo teema? Sest vigu loos ju ei olnud.
Või käskis Sulev Vare sul niiviisi kirjutada?
Mu meelest oli see hea lugu, sest see ei olnud kommunaaluudis sellest, et kuidas kusagil krundi peal löödi kopp maasse. See lugu rääkis hoopis ühest ideest, kuidas puhuda eluvaim sisse inimtühjale või praegu küll juba metsikute sisserändajate poolt hõivatud saarele. See on ajakirjaniku töö eesmärk, rääkida oma lugejaile uutest ideedest, mis maailma paremaks muudavad.
Maavalitsuse töötajad rõhutavad ju kogu aeg, et eri planeeringud kujundavad inimeste elu. Ise te olete uhked oma asustuse keskkonnatingimuste planeeringu üle. Ma tegin nüüd lihtsalt loo sellest dokumendist.
Ma ei saa kahjuks sinna midagi parata, et netikommentaatorid mäletavad Sulev Vare tegusid keskkonnaministeeriumi kantlserina. Ega sinnagi, et anonüümsed kommenteerijad arvavad, et Vare valetas, kui väitis, et ei tea midagi Haapsalu “suure augu” maha parseldamisest.
http://www.postimees.ee/100106/esileht/siseuudised/188255.php
Jõudu ja edu!
Seda kummalisem on lugeda su koostatud vastulauset, mis algab sõnumiga, et Postimehe lugu on valelik ja eksitav.
Sa vist tahtsid öelda, et sulle ei meeldinud selle loo teema? Sest vigu loos ju ei olnud.
Või käskis Sulev Vare sul niiviisi kirjutada?
Mu meelest oli see hea lugu, sest see ei olnud kommunaaluudis sellest, et kuidas kusagil krundi peal löödi kopp maasse. See lugu rääkis hoopis ühest ideest, kuidas puhuda eluvaim sisse inimtühjale või praegu küll juba metsikute sisserändajate poolt hõivatud saarele. See on ajakirjaniku töö eesmärk, rääkida oma lugejaile uutest ideedest, mis maailma paremaks muudavad.
Maavalitsuse töötajad rõhutavad ju kogu aeg, et eri planeeringud kujundavad inimeste elu. Ise te olete uhked oma asustuse keskkonnatingimuste planeeringu üle. Ma tegin nüüd lihtsalt loo sellest dokumendist.
Ma ei saa kahjuks sinna midagi parata, et netikommentaatorid mäletavad Sulev Vare tegusid keskkonnaministeeriumi kantlserina. Ega sinnagi, et anonüümsed kommenteerijad arvavad, et Vare valetas, kui väitis, et ei tea midagi Haapsalu “suure augu” maha parseldamisest.
http://www.postimees.ee/100106/esileht/siseuudised/188255.php
Jõudu ja edu!
Lambad kadakais
Ega lambad naljalt tihedasse kadakapõõsasse poe ega veised võpsikusse roni, sest loom teab inimesest tihtipeale paremini, kuhu tasub minna ja kuhu mitte.
Umbes nii võiks sõnastada ideoloogia, mille alusel põllumajanduse registrite ja infoameti töötajad Lääne-Eesti talunikelt raha nõuavad. Kui on ikka näha, et kadakas vohab kui müür ja puisniiduks nimetatud paigas ei ole aastaid kirvest ega vikatit nähtud, veisest-lambast rääkimata, siis euroliidu ühtset põllumajandustoetust ei saa. Õige kah!
Vähemalt ses osas, et kui sisemaa mees põldu harib, peab ta kündma, randaalima, kive koristama, väetama, umbrohtu tõrjuma, külvama, koristama ja siis uuesti kündma. Kulutused ühele hektarile on võrreldamatult suuremad kui Lääne-Eestis. Lased lambad või veised lahti ja kasseerid raha.
Ning mitte ainult põllutoetust ja veisetoetust, vaid ka puisniidu hooldamise toetust ja karjaaia ehitamise toetust. Siis saab veel mahepõllunduse toetust ja vähese konkurentsivõimega alade toetust.
Euroliidu põllumajandustoetuste summa, mis Eesti peale laiali jaotatakse, on suurem kui miljard – umbes 1,3 miljardit krooni ning jaguneb see umbes 19 000 taotlejale.
Saaremaa taluniku näitel teame, et ainult selle eest, et keegi kunagi hankis endale 300-hektarilise talu jagu maad, saab riigilt tasku panna igal aastal summa, mida keskmiselt kolm meest peavad terve aasta palehigis teenima. Kusjuures see saarlane ei ole sugugi kõige suuremate toetusesaajate hulgas.
Nüüd kui riik pettuselt avastas, on mees püstihädas. Ja rahvaliitlastest poliitikud samuti, sest põllutoetuste maksmine on üks vankreid, millel külitamine on nende toetust riigis aina kasvatanud. Kui riik tõesti toetused tagasi võtab, siis on suur tükk Rahvaliidu usaldusest ka läinud. PRIA ametnikud on teatud mõttes samas olukorras kui maksuametnikud siis, kui Tõnis Palts rahandusministriks sai. Üsna keeruline on ülemuse selge tahte vastu astuda ilma südametunnistusega pahuksisse minemata või oma karjääri ära rikkumata.
Teisalt on selge, et aastaid on Lääne-Eesti talunikele räägitud, kui vajalik on elus hoida põllupidamist aladel, kus muld on väheviljakas ja karjamaad niivõrd õblukese rohuga, et vaid eriti karmide tingimustega harjunud lihaveised seal hakkama saavad. Ja põllutoetusi peaks saama ka mehed, kelle põllulapid kadakate ja kivide vahele peitunud. Aga lihtsalt kasvava võsa eest ei maksa vist veel raha küsima minna.
Umbes nii võiks sõnastada ideoloogia, mille alusel põllumajanduse registrite ja infoameti töötajad Lääne-Eesti talunikelt raha nõuavad. Kui on ikka näha, et kadakas vohab kui müür ja puisniiduks nimetatud paigas ei ole aastaid kirvest ega vikatit nähtud, veisest-lambast rääkimata, siis euroliidu ühtset põllumajandustoetust ei saa. Õige kah!
Vähemalt ses osas, et kui sisemaa mees põldu harib, peab ta kündma, randaalima, kive koristama, väetama, umbrohtu tõrjuma, külvama, koristama ja siis uuesti kündma. Kulutused ühele hektarile on võrreldamatult suuremad kui Lääne-Eestis. Lased lambad või veised lahti ja kasseerid raha.
Ning mitte ainult põllutoetust ja veisetoetust, vaid ka puisniidu hooldamise toetust ja karjaaia ehitamise toetust. Siis saab veel mahepõllunduse toetust ja vähese konkurentsivõimega alade toetust.
Euroliidu põllumajandustoetuste summa, mis Eesti peale laiali jaotatakse, on suurem kui miljard – umbes 1,3 miljardit krooni ning jaguneb see umbes 19 000 taotlejale.
Saaremaa taluniku näitel teame, et ainult selle eest, et keegi kunagi hankis endale 300-hektarilise talu jagu maad, saab riigilt tasku panna igal aastal summa, mida keskmiselt kolm meest peavad terve aasta palehigis teenima. Kusjuures see saarlane ei ole sugugi kõige suuremate toetusesaajate hulgas.
Nüüd kui riik pettuselt avastas, on mees püstihädas. Ja rahvaliitlastest poliitikud samuti, sest põllutoetuste maksmine on üks vankreid, millel külitamine on nende toetust riigis aina kasvatanud. Kui riik tõesti toetused tagasi võtab, siis on suur tükk Rahvaliidu usaldusest ka läinud. PRIA ametnikud on teatud mõttes samas olukorras kui maksuametnikud siis, kui Tõnis Palts rahandusministriks sai. Üsna keeruline on ülemuse selge tahte vastu astuda ilma südametunnistusega pahuksisse minemata või oma karjääri ära rikkumata.
Teisalt on selge, et aastaid on Lääne-Eesti talunikele räägitud, kui vajalik on elus hoida põllupidamist aladel, kus muld on väheviljakas ja karjamaad niivõrd õblukese rohuga, et vaid eriti karmide tingimustega harjunud lihaveised seal hakkama saavad. Ja põllutoetusi peaks saama ka mehed, kelle põllulapid kadakate ja kivide vahele peitunud. Aga lihtsalt kasvava võsa eest ei maksa vist veel raha küsima minna.
Subscribe to:
Posts (Atom)
