Reedel oli mul au pääseda Naerva Aini palge ette. Ühispanga ekspresident, kes laenu eest enesele salaosalusi nõutas, hakkas rääkima. Ja mul tuli tema sõnumit kuulata. Kuulasin, ta on tõesti imeks pandava sarmiga mees. Läbirääkimiste laua taga on temaga raske ja siseinfot tal jagub, sest suudab tõenäoliselt ka paekivimüürist välja uuise välja pigistada.
Muide ta oli meelde jätnud, et ta saunast kirjutasin suure skandaali päevil. Sõnades teatas ta, et tal ei ole sellest sooja ega külma. Rääkis midagi täissitutud varblasest, kes säutsuisega vaid rebase endale kaela kutsus. Aga küllap sisemas on ta kibestunud. Ning ajakirjanduse saadaks ta kuu peale, kui vaid ärihuvid seda lubaks. Aga ei luba, sest ajakirjanduse toetust vajab ta nagu õhku.
Nii valisimegi tema lumehalli loo juurde rusikatega pildi. Naerev Ain, ruskikad rullis. tulge ainult, ma teile virutan, kui julgete veel midagi öelda.
Saturday, January 21, 2006
Volkar ajab vihale
20 000 kilomeetrit ehk sada korda mind Tallinna vedanud Volkar hakkas õli tilkuma. Tore! Ootan õudusega professionaalide otsust. Äkki tuleb maha kanda.
Siis avaldas Lääne Elu ilge paskvilli, mille Ene-tädi oli treinud. Pooltõdede piimjas valgus tahab tema loos kogu maailma pimestada. Aga ka halb reklaam on reklaam.
Siis avaldas Lääne Elu ilge paskvilli, mille Ene-tädi oli treinud. Pooltõdede piimjas valgus tahab tema loos kogu maailma pimestada. Aga ka halb reklaam on reklaam.
Tuesday, January 10, 2006
Tere, Ene!
Mõnikord on nii, et loosse tulevad kiirustamisest või lihtsalt teadmatusest sisse rumalad väikesed vead. Osmussaare looga läks õnneks nii, et vigu õnnestus vältida.
Seda kummalisem on lugeda su koostatud vastulauset, mis algab sõnumiga, et Postimehe lugu on valelik ja eksitav.
Sa vist tahtsid öelda, et sulle ei meeldinud selle loo teema? Sest vigu loos ju ei olnud.
Või käskis Sulev Vare sul niiviisi kirjutada?
Mu meelest oli see hea lugu, sest see ei olnud kommunaaluudis sellest, et kuidas kusagil krundi peal löödi kopp maasse. See lugu rääkis hoopis ühest ideest, kuidas puhuda eluvaim sisse inimtühjale või praegu küll juba metsikute sisserändajate poolt hõivatud saarele. See on ajakirjaniku töö eesmärk, rääkida oma lugejaile uutest ideedest, mis maailma paremaks muudavad.
Maavalitsuse töötajad rõhutavad ju kogu aeg, et eri planeeringud kujundavad inimeste elu. Ise te olete uhked oma asustuse keskkonnatingimuste planeeringu üle. Ma tegin nüüd lihtsalt loo sellest dokumendist.
Ma ei saa kahjuks sinna midagi parata, et netikommentaatorid mäletavad Sulev Vare tegusid keskkonnaministeeriumi kantlserina. Ega sinnagi, et anonüümsed kommenteerijad arvavad, et Vare valetas, kui väitis, et ei tea midagi Haapsalu “suure augu” maha parseldamisest.
http://www.postimees.ee/100106/esileht/siseuudised/188255.php
Jõudu ja edu!
Seda kummalisem on lugeda su koostatud vastulauset, mis algab sõnumiga, et Postimehe lugu on valelik ja eksitav.
Sa vist tahtsid öelda, et sulle ei meeldinud selle loo teema? Sest vigu loos ju ei olnud.
Või käskis Sulev Vare sul niiviisi kirjutada?
Mu meelest oli see hea lugu, sest see ei olnud kommunaaluudis sellest, et kuidas kusagil krundi peal löödi kopp maasse. See lugu rääkis hoopis ühest ideest, kuidas puhuda eluvaim sisse inimtühjale või praegu küll juba metsikute sisserändajate poolt hõivatud saarele. See on ajakirjaniku töö eesmärk, rääkida oma lugejaile uutest ideedest, mis maailma paremaks muudavad.
Maavalitsuse töötajad rõhutavad ju kogu aeg, et eri planeeringud kujundavad inimeste elu. Ise te olete uhked oma asustuse keskkonnatingimuste planeeringu üle. Ma tegin nüüd lihtsalt loo sellest dokumendist.
Ma ei saa kahjuks sinna midagi parata, et netikommentaatorid mäletavad Sulev Vare tegusid keskkonnaministeeriumi kantlserina. Ega sinnagi, et anonüümsed kommenteerijad arvavad, et Vare valetas, kui väitis, et ei tea midagi Haapsalu “suure augu” maha parseldamisest.
http://www.postimees.ee/100106/esileht/siseuudised/188255.php
Jõudu ja edu!
Lambad kadakais
Ega lambad naljalt tihedasse kadakapõõsasse poe ega veised võpsikusse roni, sest loom teab inimesest tihtipeale paremini, kuhu tasub minna ja kuhu mitte.
Umbes nii võiks sõnastada ideoloogia, mille alusel põllumajanduse registrite ja infoameti töötajad Lääne-Eesti talunikelt raha nõuavad. Kui on ikka näha, et kadakas vohab kui müür ja puisniiduks nimetatud paigas ei ole aastaid kirvest ega vikatit nähtud, veisest-lambast rääkimata, siis euroliidu ühtset põllumajandustoetust ei saa. Õige kah!
Vähemalt ses osas, et kui sisemaa mees põldu harib, peab ta kündma, randaalima, kive koristama, väetama, umbrohtu tõrjuma, külvama, koristama ja siis uuesti kündma. Kulutused ühele hektarile on võrreldamatult suuremad kui Lääne-Eestis. Lased lambad või veised lahti ja kasseerid raha.
Ning mitte ainult põllutoetust ja veisetoetust, vaid ka puisniidu hooldamise toetust ja karjaaia ehitamise toetust. Siis saab veel mahepõllunduse toetust ja vähese konkurentsivõimega alade toetust.
Euroliidu põllumajandustoetuste summa, mis Eesti peale laiali jaotatakse, on suurem kui miljard – umbes 1,3 miljardit krooni ning jaguneb see umbes 19 000 taotlejale.
Saaremaa taluniku näitel teame, et ainult selle eest, et keegi kunagi hankis endale 300-hektarilise talu jagu maad, saab riigilt tasku panna igal aastal summa, mida keskmiselt kolm meest peavad terve aasta palehigis teenima. Kusjuures see saarlane ei ole sugugi kõige suuremate toetusesaajate hulgas.
Nüüd kui riik pettuselt avastas, on mees püstihädas. Ja rahvaliitlastest poliitikud samuti, sest põllutoetuste maksmine on üks vankreid, millel külitamine on nende toetust riigis aina kasvatanud. Kui riik tõesti toetused tagasi võtab, siis on suur tükk Rahvaliidu usaldusest ka läinud. PRIA ametnikud on teatud mõttes samas olukorras kui maksuametnikud siis, kui Tõnis Palts rahandusministriks sai. Üsna keeruline on ülemuse selge tahte vastu astuda ilma südametunnistusega pahuksisse minemata või oma karjääri ära rikkumata.
Teisalt on selge, et aastaid on Lääne-Eesti talunikele räägitud, kui vajalik on elus hoida põllupidamist aladel, kus muld on väheviljakas ja karjamaad niivõrd õblukese rohuga, et vaid eriti karmide tingimustega harjunud lihaveised seal hakkama saavad. Ja põllutoetusi peaks saama ka mehed, kelle põllulapid kadakate ja kivide vahele peitunud. Aga lihtsalt kasvava võsa eest ei maksa vist veel raha küsima minna.
Umbes nii võiks sõnastada ideoloogia, mille alusel põllumajanduse registrite ja infoameti töötajad Lääne-Eesti talunikelt raha nõuavad. Kui on ikka näha, et kadakas vohab kui müür ja puisniiduks nimetatud paigas ei ole aastaid kirvest ega vikatit nähtud, veisest-lambast rääkimata, siis euroliidu ühtset põllumajandustoetust ei saa. Õige kah!
Vähemalt ses osas, et kui sisemaa mees põldu harib, peab ta kündma, randaalima, kive koristama, väetama, umbrohtu tõrjuma, külvama, koristama ja siis uuesti kündma. Kulutused ühele hektarile on võrreldamatult suuremad kui Lääne-Eestis. Lased lambad või veised lahti ja kasseerid raha.
Ning mitte ainult põllutoetust ja veisetoetust, vaid ka puisniidu hooldamise toetust ja karjaaia ehitamise toetust. Siis saab veel mahepõllunduse toetust ja vähese konkurentsivõimega alade toetust.
Euroliidu põllumajandustoetuste summa, mis Eesti peale laiali jaotatakse, on suurem kui miljard – umbes 1,3 miljardit krooni ning jaguneb see umbes 19 000 taotlejale.
Saaremaa taluniku näitel teame, et ainult selle eest, et keegi kunagi hankis endale 300-hektarilise talu jagu maad, saab riigilt tasku panna igal aastal summa, mida keskmiselt kolm meest peavad terve aasta palehigis teenima. Kusjuures see saarlane ei ole sugugi kõige suuremate toetusesaajate hulgas.
Nüüd kui riik pettuselt avastas, on mees püstihädas. Ja rahvaliitlastest poliitikud samuti, sest põllutoetuste maksmine on üks vankreid, millel külitamine on nende toetust riigis aina kasvatanud. Kui riik tõesti toetused tagasi võtab, siis on suur tükk Rahvaliidu usaldusest ka läinud. PRIA ametnikud on teatud mõttes samas olukorras kui maksuametnikud siis, kui Tõnis Palts rahandusministriks sai. Üsna keeruline on ülemuse selge tahte vastu astuda ilma südametunnistusega pahuksisse minemata või oma karjääri ära rikkumata.
Teisalt on selge, et aastaid on Lääne-Eesti talunikele räägitud, kui vajalik on elus hoida põllupidamist aladel, kus muld on väheviljakas ja karjamaad niivõrd õblukese rohuga, et vaid eriti karmide tingimustega harjunud lihaveised seal hakkama saavad. Ja põllutoetusi peaks saama ka mehed, kelle põllulapid kadakate ja kivide vahele peitunud. Aga lihtsalt kasvava võsa eest ei maksa vist veel raha küsima minna.
Subscribe to:
Posts (Atom)
