Ega lambad naljalt tihedasse kadakapõõsasse poe ega veised võpsikusse roni, sest loom teab inimesest tihtipeale paremini, kuhu tasub minna ja kuhu mitte.
Umbes nii võiks sõnastada ideoloogia, mille alusel põllumajanduse registrite ja infoameti töötajad Lääne-Eesti talunikelt raha nõuavad. Kui on ikka näha, et kadakas vohab kui müür ja puisniiduks nimetatud paigas ei ole aastaid kirvest ega vikatit nähtud, veisest-lambast rääkimata, siis euroliidu ühtset põllumajandustoetust ei saa. Õige kah!
Vähemalt ses osas, et kui sisemaa mees põldu harib, peab ta kündma, randaalima, kive koristama, väetama, umbrohtu tõrjuma, külvama, koristama ja siis uuesti kündma. Kulutused ühele hektarile on võrreldamatult suuremad kui Lääne-Eestis. Lased lambad või veised lahti ja kasseerid raha.
Ning mitte ainult põllutoetust ja veisetoetust, vaid ka puisniidu hooldamise toetust ja karjaaia ehitamise toetust. Siis saab veel mahepõllunduse toetust ja vähese konkurentsivõimega alade toetust.
Euroliidu põllumajandustoetuste summa, mis Eesti peale laiali jaotatakse, on suurem kui miljard – umbes 1,3 miljardit krooni ning jaguneb see umbes 19 000 taotlejale.
Saaremaa taluniku näitel teame, et ainult selle eest, et keegi kunagi hankis endale 300-hektarilise talu jagu maad, saab riigilt tasku panna igal aastal summa, mida keskmiselt kolm meest peavad terve aasta palehigis teenima. Kusjuures see saarlane ei ole sugugi kõige suuremate toetusesaajate hulgas.
Nüüd kui riik pettuselt avastas, on mees püstihädas. Ja rahvaliitlastest poliitikud samuti, sest põllutoetuste maksmine on üks vankreid, millel külitamine on nende toetust riigis aina kasvatanud. Kui riik tõesti toetused tagasi võtab, siis on suur tükk Rahvaliidu usaldusest ka läinud. PRIA ametnikud on teatud mõttes samas olukorras kui maksuametnikud siis, kui Tõnis Palts rahandusministriks sai. Üsna keeruline on ülemuse selge tahte vastu astuda ilma südametunnistusega pahuksisse minemata või oma karjääri ära rikkumata.
Teisalt on selge, et aastaid on Lääne-Eesti talunikele räägitud, kui vajalik on elus hoida põllupidamist aladel, kus muld on väheviljakas ja karjamaad niivõrd õblukese rohuga, et vaid eriti karmide tingimustega harjunud lihaveised seal hakkama saavad. Ja põllutoetusi peaks saama ka mehed, kelle põllulapid kadakate ja kivide vahele peitunud. Aga lihtsalt kasvava võsa eest ei maksa vist veel raha küsima minna.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment