Laps läheb sügisel kooli. Tema vanemad peaksid eeloleva talve jooksul otsustama, millisesse kooli ta panna. Haapsalus on olnud õnneks võimalik valida. Nii palju, kui ma ajakirjaniku ja lapsevanemana riigigümnaasiumite loomise protsessist aru saan, siis tegu pole haridusreformi, vaid kinnisvaraprojektiga. Ma ei saa eitada, et iseseisva gümnaasiumi loomine annab eelduse, et sünnib tugev kool, mille lõpetajatel on uksed maailmas valla. Aga see on ainult eeldus. Mõned head võimalused saavad teoks, aga mõned mitte. Nii nagu see ikka elus on.
Miks ma nimetan lugupeetud haridusministri ja tema kantsleri propageeritud riigigümnaasiume kinnisvaraprojektiks? Kunagi pidi gümnaasiumi lahutamine põhikoolist saama terve riigi haridussüsteemi ümberkorraldamise alustalaks, kuid poliitilise vastuseisu tõttu jäi see sündimata. Alles jäi sellest variant, et omavalitsus võib vabatahtlikult asutada riigigümnaasiumi. Vastutasuks saab omavalitsus riigilt rahasüsti koolihoonesse. Riigi poolt lubatud rahasumma ongi ajanud linnapead liikvele. See on ekstratoetus, mida saab vaid riigigümnaasiumi asutamisega nõustunud omavalitsus. Tartus näiteks on linnavalitsus tulevase riigigümnaasiumi hoone juba laenuraha eest renoveerinud. Kümned miljonid kroonid võlga aga istuvad linnaeelarves ega lase uusi projekte alustada. Teatavasti ükski omavalitsus ei saa lõpmatuseni laenata, rahandusministeeriumi seatud normid tulevad ette. Riigigümnaasiumi loomine annab Tartu linnavalitsusele võimaluse võlg linnaeelarve ridadest maha kirjutada ja selle võrra avanevad uued võimalused uuteks projektideks. Ma pole küll Viljandi riigigümnaasiumi loomise põhjuseid kontrollinud, aga teades seda, et raha on üle vaid mõnel üksikul põlevkivivallal, siis kardan, et tegelikud motiivid on ka Viljandis samad – saaks lõpuks ometi riigilt kooliremondiks raha.
Haapsalu linna ootab riigigümnaasiumi loomisel 42 miljoni kroonine rahasüst. Lõhki laenamise piiril seisvale omavalitsusele on see väga suureks kergenduseks. Kuna praeguse linnavalitsuse eesotsas seisab õnneks otsustamisvõimeline inimene, siis polegi imeks panna, et kohalik võim toetab kahe käega riigigümnaasiumi loomist. Mul polnud kahjuks aega olnud, et minna linnavolikogu kantseleisse kuulama Urmas Suklese ettekande lindistust viimasel istungil, kuid veebis avaldatud slaidid tema ettekande juures on kõnekad. Ärimehena on ta prognoosinud kohaliku koolivõrgu käivet, nii õpilaste kui ka kooliraha oma. Nähes, et nii üks kui ka teine vähenevad, siis tuli tal teha valikud. Tulemuseks ongi optimeeritud koolikorraldus, kus on üks gümnaasium ja üks põhikool. Kirsiks tordil on 2,7 miljoni eurone ehitusleping ja remonditud koolihoone, mille korda tegemise saab ilusasti oma poliitiku saavutuste nimekirja kanda.
Aga minu küsimus on nüüd see, et kuhu siis lapsed jäävad? Koolireformi ajendiks pole Haapsalus parem haridus, vaid ehitusleping. Kuigi asjad peaksid käima vastupidi – esmalt peaks olema idee, kuidas siin haridust anda ja koole korraldada ning seejärel peaksid tulema kivid, mört ja ventilatsioonitorud. Mu kooliõpetajatest sõbrad küll laidavad seda ideed, aga mõnigi kord olen mänginud mõttega, et Reaalkool või Inglise kolledž annavad noorele inimesele hoopis teistsuguse stardipaku. Lohutuseks selle vastu on alati olnud võtta kohaliku Kuuse tänava gümnaasiumi head tulemused riigieksamite pingereas. Nüüd selgub, et selleks ajaks, kui mu lapsed jõuavad gümnaasiumi ikka, polegi enam seda kooli. Veelgi enam, ma ei tea, kuhu ma ta järgmisel sügisel saadan. Mis kooliharidust saab eeldada asutuselt, kus õpetajad elavad koondamishirmus. Kaks ja pool miljonit eurot keeravad pahupidi kogu siinse koolikorralduse.
Ühest asjast ei saa ma veel aru. Miks on kohalik võim eelistanud koolide remontimise asemel renoveerida kultuurimaja, promenaadi või piiskopilinnust. „Võrreldes Rapla, Pärnu ja Kuressaare koolidega oleme ikka väga kehvas seisus,“ on Haapsalu gümnaasiumi direktor Andres Ammas öelnud volikogu istungil. Tema juhitud kooli remondiks on raha vaja 20 miljonit, nagu öeldud, siis Wiedemanni gümnaasium vajab 40 miljonit krooni.
Klaasriidest karu näib tähtsam olevat kui laste haridus, sest promenaadi remondi kohta on linnavalitsus avaldanud kohalikus lehes erilehekülgi, ostnud reklaami ja hoolitsenud selle eest, et kogu riigi ajakirjandus teaks sellest. Aga infot koolikorralduse reformi kohta peaaegu polegi. Rääkimata sellest, et otsus sünnib loetud päevadega kitsas ringis, kuhu lapsevanemad pole oodatud.
Kohaliku koolivõrgu reformimise vajadusest on kitsamas ringis räägitud aastaid. Otsuseid pole julgenud ükski varasem linnavõim teha. Mu meelest ei tohi lõhkuda aastakümnetega loodud koolisüsteemi ühe paarimiljonilise ehituslepingu nimel. Küll tuleb uusi võimalusi koolide remondiks.
