Inimkapitali turuväärtus

Mis on õieti ühe inimese tööpäeva hind? Kas see on sada või tuhat või hoopis miljon krooni?
Või kas me peaks oma töö väärtust hoopis hindama puhta töörõõmu hulgaga ja jätma raha kõrvale?

Oravad said oma presidendi

Nüüd on ta siis valitud. Eesti president järgnevaks viieks, aga võib-olla ka kümneks aastaks. Kampaania läks lõpuks vastikuks. Eriti see osa kui Keskerakond lubas esmalt Rait Maruste ja lõpuks ka Elioni kohtusse kaevata.
Toomas Hendrik Ilves oleks ilmselt ka otsevalimistel Edgar Savisaarele või Arnold Rüütlile pika puuga ära teinud. Ilvese kampaania oli lihtsalt tugevam ja selgem ning jõulisem, kui soovite.

Uus president toob endaga kaasa lootusi ja ootusi. Usalduskrediit on kopsakas ja me vagura rahvana vaatame, mida ta sellega peale hakkab. Kohalikke paralleele tõmmates võib selle eest liisida uue auto ja usalduse hoobiga hävitada või hoopis hakata peale midagi targemat. Muud suurt ju meie president peale hakata ei saa. Ainult näidata oma hoiakuid ja pidada suuri kõnesid.
Ootused on kahtlemata suured. Seda enam, et tühja kõhtu enam keegi kurtma ei pea ja rahvas ootab midagi, mida isegi alati otsesõnu seletada ei oska.
Me tahaks jõukuse kasvu ja majanduspoliitilist kindlustunnet. Just nimelt majanduspoliitilist, sest Vene tanke ei karda enam keegi, aga Vene gaasi- või naftatoru kuivaks jäämist küll.
Me võiks ju loota, et Ilvese uus positsioon annab talle lisajõudu, et pöörata kogu euroliidu Vene suunalist energiapoliitikat pisut realistlikumaks.
Me loodame, et Ilvese positsioon ja kogemused aitava Eesti sugusel väiksel riigil olla euroliidus arvestatav tegija. Või vähemalt riik ja rahvas, kelle huvidega arvestatakse.
See ootus ilmselt andis Ilvesele europarlamendi valimistel tohutu edumaa ja ka viimastel presidendi valimistel tõi napi võidu.
Kas Kadrioru tseremooniatesse aheldatud inimesel selleks aega või kas Ilvesel üldse sobilikku sisu on rahva ootuse täitmiseks, näitab aeg. Aga ega meil niikuinii pole mingit muud valikut, kui panustada ja loota, et panus oli õige.

Statistika järgi kohalikest omavalitsustest valitud valijamehed valisid ju presidendiks Arnold Rüütli. Keeletoimetaja või muidu normaalse keeletajuga inimene tõmbab eelmise lause peale nina kirtsu, aga just nii see oli. 174 häält Ilvesele tähendas seda, et tema poolt oli 110 omavalitsustegelast. Sest 64 häält andsid ju riigikogu liikmed.
Rüütli 162 hääle seas oli 36 riigikogulast ja 126 omavalitsustegelast.
See on lihtne arvutus, mis ei arvesta hääle hajumist. Kindlasti valis nii mõnigi põline keskerakondlane Ilvese ja kogukas reformierakondlane Rüütli. Elu on juba kord täis üllatusi ja salajase hääletuse tõttu ei saa me kunagi ka teada tegelikku tõde. Rääkigu nad mida tahes!

Nüüd on siis Eestis kätte jõudnud aeg, mil kõik vähegi mõjukad ametid riigis on täitnud Reformierakond. Riigikohtu esimees, Eesti Panga president, eurovolinik, kunstiakadeemia rektor ja president. Vormiliselt sotsina oli Ilves ju ennekõike Reformierakonna esimene eelistus. Oravatel jääb veel vaid tuleval kevadel vormistada viimane piisk triumfikarikasse ja võtta ülekaalukas võit parlamendivalimistel. Olukord on selleks soodus. Uue tulija efekt sai läbi mängitud eelmistel valmistel, kui „puhta lehena“ tegi oma töö Res Publica. Viimase puhul on ilmselt veel vaid aja küsimus, mil see erakond kaob lõplikult kooliõpikute teemaks.
Keskerakonna jõud pole küll lõppenud, aga hetk on siiski sobiv, et sarnaselt Savisaarega võtta parlamendis ligi 30 kohta. Edukas presidendikampaania vaid tõestas kahtlejaile, et Reformierakonnal jätkub jõudu.
Viimane märksõna on aga Eesti poliitilises kultuuris eriti oluline. Kelle käes on jõud, selle käes on võim ja õigus. Põhimõtted pole olulised eesmärgid pole olulised. Tähtis on jõud.
Kui vaatame viimase presidendi kampaania märksõnu, siis need ei olnud ajendatud vaidlusest presidentide eesmärki üle. Oh, ei. Jutt käis sellest, et kui valid ühe poole, siis lõppeb riigis demokraatia. Või kui valid teise poole, siis saad võhiklikku väliseestlase, kes tahaks kogu riigi maha parseldada.
Suure üllatusega märkisid mitu presidendidebatti erapooletut jälginud kommentaatorit, et sisuliselt väitles Rüütel Ilvesega kui võrdne võrdsega. See oli üllatus, sest eeldati ebavõrdsete heitlust.
Võrdsus pole ime, sest haritud ja suure poliitilise kogemusega inimesed ju mõlemad, kuigi eri mandreil ülikoolis käinud. Aga ikkagi oli lihtsam uskuda, et üks neist ei saa hakkama õieti mitte millegagi.
Kui Rahvaliit näitas oma jõudu viis aastat tagasi, siis nüüd näitas oma jõudu Reformierakond. Ilmselt aitab see tal vormistada parlamendivalimiste üldvõidu.
Ironiseerides. Kui tahta haljale oksale jõuda, peaks tark inimene hakkama nüüd oma oravasõbralikkust demonstreerima. Kui teisiti ei saa, siis võib vähemalt mõnd neist toitma hakata. Küpsiste ja pähklitega. Talved on meil külmad ja käbidest võib loomakestel parkides ja metsaveeres nappus kätte jõuda.