Kivirähki lugude puhul jääb kergesti õhku küsimus, et kas see on kunst või kitš. Haapsalu piiskopilinnuse perenaine Ülla Paras, kes kunagi ammu Kivirähkile näidendi kirjutamise ettepaneku tegi, kirjutas Facebook’s, et pole vaja juurelda, vaid nautida. Legend valgest daamist pole midagi muud kui üks muistend, mida rahvateatri veerand sajandit kestnud pingutus aina suuremaks on jutustanud. Kunagi oli lugu linnusesse müüritud naisterahvast, eelistatult neitsist, ilmselt omalaadne turundusvõte. Nagu praegu Volkswagen ütleb „Das Auto“ või Pariis müüb end kuvandiga armunute linnast. Keskaegsed kirikud vajasid ka lugusid, et rahvas neist kõneleks ja imeasja vaatama rändaks. Umbes nii nagu me seda igal augustikuu täiskuuööl praegugi teemegi. Või nagu Kivirähk seda oma näidendis „Valged daamid“ kirjeldab, et seisame akna all kallimalt ümbert kinni hoides, teda käperdades ega vaata akna poolegi, kus üks õnnetu vaim püüdlikult seisab.
Etenduse peategelased on ikkagi daamid – Katrin Saukas ja Liis Haab. Et ei tekiks kaksitimõistmist: Haab on üks kolmest õest teleseebis „Pilvede all“. Mõni näitleja mängib kogu elu ühte rolli. Pilvede aluse Kertu rolli nägu oli ka noorem valge daam. Mitte et see väheusutav või ebaõnnestunud daam oleks olnud. Pigem liiga äratuntav, ärikorralduse üliõpilane pärismaailmast või oli see Tallinna eeslinna eramust pärit koduperenaine, kellele ämm tuska teeb.
Saukas oli fantastiline ja Haab efektne. Meeliliigutav ja unustama panev olid mõlemad, aknal, mis polnudki nagu aken, vaid pigem peegel, kust publiku unistused ja hirmud vastu vaatasid. See on üks askeetlik lavastus, vähese dekoratsiooni ja veel vähemate efektidega. Linnus tornikell, mille sihverplaadid on arusaamatul kombel pööratud ilmakaartesse, kus keegi neid nägemas ei ole, lõi vaid, sidudes lavastust ja etenduse paika.
Ma ei saa nüüd küll öelda, et näitlejad ülemäära kokkuhoidlikud oleksid olnud. Pigem rikkad, kasutades oma õpitud arsenali, hoides vaatajat raudses haardes viimse minutini. See lõpp oli imelik. Üldsegi mitte Kivirähkilik. Kui tuletada meelde järve põhja uppunud labakut, kes kaladele kätlemistseremoonia korraldas, või Jumalat, kes palus meestele keldrist seeni tuua, särgiväel. Ma ei oodanud sealt mingit erilist huumorit, vaid pigem püanti. Selle asemel veeres Kivirähki jutustatud muistend sinna, kuhu oligi arvata. Aknale, kord aastas augustis. Justnagu unele suikunud põhjakonn. Suveteatri värk, rahvas nagunii kitsastel pinkidel istumisest kange, kellel see ikka aega seda lõpustseeni hinnata.
Mõni kokkuhoidlik analüütik arvab, et riigi raha eest „Kirsiaia“ taaslavastamine on puhas raiskamine. Nii nagu klassika uuesti ja uuesti tõlgendamine vajavad ka muistendid uuesti jutustamist. Lõppude lõpuks on elusalt kivimüüri matmine niisama traagiline kui autoga vastu kivimüüri sõites surma saamine. Lihtne. Labane, kui soovite.„Labane!“ Kui te peaks sel suvel Haapsalus seda sõna kaasvestleja jutusse pealtnäha seoseta vahele pistmas kuulma, siis teadke, et noor inimene käis teatris ja haakis endale külge ühesõnalise lööklause. Kõik, mis pole liikumatult aknal seismine, on labane. Käperdamine, suframine, joomine, peigmeeste pidamine, sõbrannadega kohvikus lobisemine, rahvatantsust rääkimata. Siinkohal peab punkti panema, sest kui ma edasi jutustan, et jää tuleval nädalal vaatajail enam midagi vaadata.
Kivirähk jutustab muistendit, andes sellele moodsa sisu. Tõepoolest, kaua me ikka jaksame kuulata kunagi ammu rahvusromantilise kirjanduse hiilgeajal sündinud jutustust, mis rääkis kurjadest mõisameestest ja helgetest talupoegadest. Praegu pole ihaldusväärsed toomhärrad, kes on käinud kaugel maal koolis ja oskavad seetõttu jutustada lugusid, millest kohalikud kuulnudki pole. Praegu on ihaldusväärsed diplomaatide pojad, kes on ka elanud kaugel maal, aga seal aega veetnud ookeanilainetel surfates. Mitte segi ajada suframisega, mida Kivirähk kasutab. Kust pidigi üks ligi 700 aastat kivilinnuses elanud vaim teadma, et õigesti on surfamine.
Haapsalu piiskopilinnuse terrass sobib etenduste jaoks suurepäraselt. Pingid olid küll kohutavalt kitsad, sest ruumi nappis. Pole vaja olla Margus Kasterpalu, et aru saada, et taluelust jutustav näidend sobib vasikalauta ja linnusest rääkiv linnusesse. Aga küllap saaks linnuses ka karjatalitajaid lavastada. Aga ühelt vabaõhutükilt me nii suurt üldistusjõudu ju ei oota. Pigem ikka elamust, meelelahutust ja külma õlut. Võtan kaks sõna tagasi. Pelgalt külma õlle kõrvaseks oli „Valged Daamid“ liiga hea.
Kui te nüüd ootate vastust mu küsimusele, et kas see oli kitš või kunst, siis vastake enne ise, kus jookseb piir kitši ja kunsti vahel.
No comments:
Post a Comment