Beautiful Bodies

Mis see siis on? Kaunid kehad? Või ilusad kered? Igatahes on see kellegi ameerika daami Laura Shaine Cunninghami näidend, mis praegu jookseb Vanemuises.
Sinna oli õudselt raske piletit saada. Ma haarasin tund enne etendust suure maja kassast peaegu viimase vaba pääsme rõdu teise ritta.
Viimane märkus tähistab muidugi seda, et Tartus on tavaliselt pileteid küllaga saada. Kui just ei ole esietendus või siis näitemäng, kus astub üles Jan Uuspõld. Kuigi jah, isegi esietendusele olen Tartus ostnud pileti tund enne etendust.
Beautiful Bodies oli igatahes suhteliselt õudne tükk.
Kaugelt oli juba näha, et rahvas lausa tungis Vanemuise väiksesse majja.
Ega ma endale illusioone ei teinud, kui läskin vaatama etendust, kus laval on ainult naised. See pidigi olema hea ajaviiteks, mitte mõni Vaikuse vallamaja.

Mida pakuti?

Jubedat lavakujundust. Millegipärast oli kavalehel lühike intervjuu kunstnikuga. Halastusest jätame ta nime mainimata, kes tahab, vaadaku teatri kodukalt järgi.
Kavaleht ise oli juba nii hirmus, maitsetu, funktsioonitu, infot ei leidnud üles.
Kuigi jah, fotod olid kaunid. Tõesti hästi tehtud. Kuuest (koos dublandiga seitsmest) osatäitjast.
Koos pooletunnise vaheajaga ikkagi kaks ja pool tundi näitemängu. Vaheajal sai klaasikese vahuveini. See aitas teise vaatuse üle elada.

Mida kuulda oli?

Kuus naist kogunevad tähistama seda, et üks neist saab peatselt emaks. Tuuakse kinke, räägitakse rasvaimust, salenemisest, toidust, moest, meestest ja rahast. Üheõsnaga lihtne repertuaar inimestega, kellest õieti ei hooli, aga kellegagi ju suhtlema peab.
Naised kogunevad, püüdlikult oma muresid varjates ja ihasid rõhutades.
Kui ma praegu järgi mõtlen, siis ma istusin ikkagi kaks tundi ära. Järelikultmidagi pidi seal olema, mnis mind veel ka teiseks vaatuseks saali sundis jääma.

Mis siis head oli?

Vähemasti avastasin ma enda jaoks kaks huvitavat naisnäitlejat. Eva Klemets ja Piret Simson. Esimese kanda oli peaosa, tema oligi rase. Tema sai kingitusi, tema ümber keerles tegelaste tähelepanu.
Klemetsit esitles meedia küll rohkem lavastajana. Ta alustas Linnateatris. Teate küll, see koht, kuhu kunagi pileteid ei saa, need on roppkallid ja Jaan Tätte on pidevalt repertuaaris. Issand, kui tüütu see on, kui ta jälle oma kusagil telesaates Vilsandist räägib.
Igatahes kuulsaks sai Klemets just selle Vilsandi kolli tüki "Meeletu" lavastamisega. Samas tuleb välja, et ta on teinud ka Linnateatri taga väravatornis tükki "Et keegi mind valvaks". Viimane ilmselt jääb kohaliku teatri plusspoolele igatahes.
Imelik, et ma ikka veel mäletan seda. See pidi hea tükk olema...

Klemets ja jalgratas

Klemets sõitis kohale jalgrattaga, sest ta oli juba ii mitmendat kuud rase, et käia oli väga väsitav. Jalgrattaga oli lihtsam.
Igatahes ta koos Simsoniga päästis selle tüki. Ei midagi erilist. Mida erilist saabki sündida lavastuses, kus enamuse ajast näitlejad lihtsalt seisavad või istuvad tuimalt ühe koha peal. Kusjuures üks peab siis monoloogikest, häält väristades pidama ja asja edasi kandma. Kõigele lisaks suutsid neli osatäitjat kuuest oma teksti lihtsalt lavalt selge häälega maha öelda. Nii kui Haapsalu Randlane oma parematel päevadel.
Aga kuhu jäi usutavus ja veenvus ning lavapartneritega arvestamine, publikust rääkimata. Mõned turtsuma ajavad kohad siiski olid. Hea seegi.

Mis siis lõpuks sai?

Midagi ei saanud. Jalgratas varastati ära, õnnelikud said õnnetuks, ülbetele andestati ja õnnetud vajusid veelgi sügavamale kuhugi õnnetuse rappa. Justkui Sirtsu sohu. Naistekas. Pretensioonitu ajaviitetükk. Halvasti tehtud, väga halvasti.