Karusoo, Kivirähk ja Haapsalu valge daam

Kivirähki lugude puhul jääb kergesti õhku küsimus, et kas see on kunst või kitš. Haapsalu piiskopilinnuse perenaine Ülla Paras, kes kunagi ammu Kivirähkile näidendi kirjutamise ettepaneku tegi, kirjutas Facebook’s, et pole vaja juurelda, vaid nautida. Legend valgest daamist pole midagi muud kui üks muistend, mida rahvateatri veerand sajandit kestnud pingutus aina suuremaks on jutustanud. Kunagi oli lugu linnusesse müüritud naisterahvast, eelistatult neitsist, ilmselt omalaadne turundusvõte. Nagu praegu Volkswagen ütleb „Das Auto“ või Pariis müüb end kuvandiga armunute linnast. Keskaegsed kirikud vajasid ka lugusid, et rahvas neist kõneleks ja imeasja vaatama rändaks. Umbes nii nagu me seda igal augustikuu täiskuuööl praegugi teemegi. Või nagu Kivirähk seda oma näidendis „Valged daamid“ kirjeldab, et seisame akna all kallimalt ümbert kinni hoides, teda käperdades ega vaata akna poolegi, kus üks õnnetu vaim püüdlikult seisab.

Etenduse peategelased on ikkagi daamid – Katrin Saukas ja Liis Haab. Et ei tekiks kaksitimõistmist: Haab on üks kolmest õest teleseebis „Pilvede all“. Mõni näitleja mängib kogu elu ühte rolli. Pilvede aluse Kertu rolli nägu oli ka noorem valge daam. Mitte et see väheusutav või ebaõnnestunud daam oleks olnud. Pigem liiga äratuntav, ärikorralduse üliõpilane pärismaailmast või oli see Tallinna eeslinna eramust pärit koduperenaine, kellele ämm tuska teeb.

Saukas oli fantastiline ja Haab efektne. Meeliliigutav ja unustama panev olid mõlemad, aknal, mis polnudki nagu aken, vaid pigem peegel, kust publiku unistused ja hirmud vastu vaatasid. See on üks askeetlik lavastus, vähese dekoratsiooni ja veel vähemate efektidega. Linnus tornikell, mille sihverplaadid on arusaamatul kombel pööratud ilmakaartesse, kus keegi neid nägemas ei ole, lõi vaid, sidudes lavastust ja etenduse paika.

Ma ei saa nüüd küll öelda, et näitlejad ülemäära kokkuhoidlikud oleksid olnud. Pigem rikkad, kasutades oma õpitud arsenali, hoides vaatajat raudses haardes viimse minutini. See lõpp oli imelik. Üldsegi mitte Kivirähkilik. Kui tuletada meelde järve põhja uppunud labakut, kes kaladele kätlemistseremoonia korraldas, või Jumalat, kes palus meestele keldrist seeni tuua, särgiväel. Ma ei oodanud sealt mingit erilist huumorit, vaid pigem püanti. Selle asemel veeres Kivirähki jutustatud muistend sinna, kuhu oligi arvata. Aknale, kord aastas augustis. Justnagu unele suikunud põhjakonn. Suveteatri värk, rahvas nagunii kitsastel pinkidel istumisest kange, kellel see ikka aega seda lõpustseeni hinnata.

Mõni kokkuhoidlik analüütik arvab, et riigi raha eest „Kirsiaia“ taaslavastamine on puhas raiskamine. Nii nagu klassika uuesti ja uuesti tõlgendamine vajavad ka muistendid uuesti jutustamist. Lõppude lõpuks on elusalt kivimüüri matmine niisama traagiline kui autoga vastu kivimüüri sõites surma saamine. Lihtne. Labane, kui soovite.

„Labane!“ Kui te peaks sel suvel Haapsalus seda sõna kaasvestleja jutusse pealtnäha seoseta vahele pistmas kuulma, siis teadke, et noor inimene käis teatris ja haakis endale külge ühesõnalise lööklause. Kõik, mis pole liikumatult aknal seismine, on labane. Käperdamine, suframine, joomine, peigmeeste pidamine, sõbrannadega kohvikus lobisemine, rahvatantsust rääkimata. Siinkohal peab punkti panema, sest kui ma edasi jutustan, et jää tuleval nädalal vaatajail enam midagi vaadata.

Kivirähk jutustab muistendit, andes sellele moodsa sisu. Tõepoolest, kaua me ikka jaksame kuulata kunagi ammu rahvusromantilise kirjanduse hiilgeajal sündinud jutustust, mis rääkis kurjadest mõisameestest ja helgetest talupoegadest. Praegu pole ihaldusväärsed toomhärrad, kes on käinud kaugel maal koolis ja oskavad seetõttu jutustada lugusid, millest kohalikud kuulnudki pole. Praegu on ihaldusväärsed diplomaatide pojad, kes on ka elanud kaugel maal, aga seal aega veetnud ookeanilainetel surfates. Mitte segi ajada suframisega, mida Kivirähk kasutab. Kust pidigi üks ligi 700 aastat kivilinnuses elanud vaim teadma, et õigesti on surfamine.

Haapsalu piiskopilinnuse terrass sobib etenduste jaoks suurepäraselt. Pingid olid küll kohutavalt kitsad, sest ruumi nappis. Pole vaja olla Margus Kasterpalu, et aru saada, et taluelust jutustav näidend sobib vasikalauta ja linnusest rääkiv linnusesse. Aga küllap saaks linnuses ka karjatalitajaid lavastada. Aga ühelt vabaõhutükilt me nii suurt üldistusjõudu ju ei oota. Pigem ikka elamust, meelelahutust ja külma õlut. Võtan kaks sõna tagasi. Pelgalt külma õlle kõrvaseks oli „Valged Daamid“ liiga hea.

Kui te nüüd ootate vastust mu küsimusele, et kas see oli kitš või kunst, siis vastake enne ise, kus jookseb piir kitši ja kunsti vahel.

Aga kuhu lapsed jäävad?

Laps läheb sügisel kooli. Tema vanemad peaksid eeloleva talve jooksul otsustama, millisesse kooli ta panna. Haapsalus on olnud õnneks võimalik valida. Nii palju, kui ma ajakirjaniku ja lapsevanemana riigigümnaasiumite loomise protsessist aru saan, siis tegu pole haridusreformi, vaid kinnisvaraprojektiga. Ma ei saa eitada, et iseseisva gümnaasiumi loomine annab eelduse, et sünnib tugev kool, mille lõpetajatel on uksed maailmas valla. Aga see on ainult eeldus. Mõned head võimalused saavad teoks, aga mõned mitte. Nii nagu see ikka elus on.

Miks ma nimetan lugupeetud haridusministri ja tema kantsleri propageeritud riigigümnaasiume kinnisvaraprojektiks? Kunagi pidi gümnaasiumi lahutamine põhikoolist saama terve riigi haridussüsteemi ümberkorraldamise alustalaks, kuid poliitilise vastuseisu tõttu jäi see sündimata. Alles jäi sellest variant, et omavalitsus võib vabatahtlikult asutada riigigümnaasiumi. Vastutasuks saab omavalitsus riigilt rahasüsti koolihoonesse. Riigi poolt lubatud rahasumma ongi ajanud linnapead liikvele. See on ekstratoetus, mida saab vaid riigigümnaasiumi asutamisega nõustunud omavalitsus. Tartus näiteks on linnavalitsus tulevase riigigümnaasiumi hoone juba laenuraha eest renoveerinud. Kümned miljonid kroonid võlga aga istuvad linnaeelarves ega lase uusi projekte alustada. Teatavasti ükski omavalitsus ei saa lõpmatuseni laenata, rahandusministeeriumi seatud normid tulevad ette. Riigigümnaasiumi loomine annab Tartu linnavalitsusele võimaluse võlg linnaeelarve ridadest maha kirjutada ja selle võrra avanevad uued võimalused uuteks projektideks. Ma pole küll Viljandi riigigümnaasiumi loomise põhjuseid kontrollinud, aga teades seda, et raha on üle vaid mõnel üksikul põlevkivivallal, siis kardan, et tegelikud motiivid on ka Viljandis samad – saaks lõpuks ometi riigilt kooliremondiks raha.

Haapsalu linna ootab riigigümnaasiumi loomisel 42 miljoni kroonine rahasüst. Lõhki laenamise piiril seisvale omavalitsusele on see väga suureks kergenduseks. Kuna praeguse linnavalitsuse eesotsas seisab õnneks otsustamisvõimeline inimene, siis polegi imeks panna, et kohalik võim toetab kahe käega riigigümnaasiumi loomist. Mul polnud kahjuks aega olnud, et minna linnavolikogu kantseleisse kuulama Urmas Suklese ettekande lindistust viimasel istungil, kuid veebis avaldatud slaidid tema ettekande juures on kõnekad. Ärimehena on ta prognoosinud kohaliku koolivõrgu käivet, nii õpilaste kui ka kooliraha oma. Nähes, et nii üks kui ka teine vähenevad, siis tuli tal teha valikud. Tulemuseks ongi optimeeritud koolikorraldus, kus on üks gümnaasium ja üks põhikool. Kirsiks tordil on 2,7 miljoni eurone ehitusleping ja remonditud koolihoone, mille korda tegemise saab ilusasti oma poliitiku saavutuste nimekirja kanda.

Aga minu küsimus on nüüd see, et kuhu siis lapsed jäävad? Koolireformi ajendiks pole Haapsalus parem haridus, vaid ehitusleping. Kuigi asjad peaksid käima vastupidi – esmalt peaks olema idee, kuidas siin haridust anda ja koole korraldada ning seejärel peaksid tulema kivid, mört ja ventilatsioonitorud. Mu kooliõpetajatest sõbrad küll laidavad seda ideed, aga mõnigi kord olen mänginud mõttega, et Reaalkool või Inglise kolledž annavad noorele inimesele hoopis teistsuguse stardipaku. Lohutuseks selle vastu on alati olnud võtta kohaliku Kuuse tänava gümnaasiumi head tulemused riigieksamite pingereas. Nüüd selgub, et selleks ajaks, kui mu lapsed jõuavad gümnaasiumi ikka, polegi enam seda kooli. Veelgi enam, ma ei tea, kuhu ma ta järgmisel sügisel saadan. Mis kooliharidust saab eeldada asutuselt, kus õpetajad elavad koondamishirmus. Kaks ja pool miljonit eurot keeravad pahupidi kogu siinse koolikorralduse.

Ühest asjast ei saa ma veel aru. Miks on kohalik võim eelistanud koolide remontimise asemel renoveerida kultuurimaja, promenaadi või piiskopilinnust. „Võrreldes Rapla, Pärnu ja Kuressaare koolidega oleme ikka väga kehvas seisus,“ on Haapsalu gümnaasiumi direktor Andres Ammas öelnud volikogu istungil. Tema juhitud kooli remondiks on raha vaja 20 miljonit, nagu öeldud, siis Wiedemanni gümnaasium vajab 40 miljonit krooni.

Klaasriidest karu näib tähtsam olevat kui laste haridus, sest promenaadi remondi kohta on linnavalitsus avaldanud kohalikus lehes erilehekülgi, ostnud reklaami ja hoolitsenud selle eest, et kogu riigi ajakirjandus teaks sellest. Aga infot koolikorralduse reformi kohta peaaegu polegi. Rääkimata sellest, et otsus sünnib loetud päevadega kitsas ringis, kuhu lapsevanemad pole oodatud.

Kohaliku koolivõrgu reformimise vajadusest on kitsamas ringis räägitud aastaid. Otsuseid pole julgenud ükski varasem linnavõim teha. Mu meelest ei tohi lõhkuda aastakümnetega loodud koolisüsteemi ühe paarimiljonilise ehituslepingu nimel. Küll tuleb uusi võimalusi koolide remondiks.

Beautiful Bodies

Mis see siis on? Kaunid kehad? Või ilusad kered? Igatahes on see kellegi ameerika daami Laura Shaine Cunninghami näidend, mis praegu jookseb Vanemuises.
Sinna oli õudselt raske piletit saada. Ma haarasin tund enne etendust suure maja kassast peaegu viimase vaba pääsme rõdu teise ritta.
Viimane märkus tähistab muidugi seda, et Tartus on tavaliselt pileteid küllaga saada. Kui just ei ole esietendus või siis näitemäng, kus astub üles Jan Uuspõld. Kuigi jah, isegi esietendusele olen Tartus ostnud pileti tund enne etendust.
Beautiful Bodies oli igatahes suhteliselt õudne tükk.
Kaugelt oli juba näha, et rahvas lausa tungis Vanemuise väiksesse majja.
Ega ma endale illusioone ei teinud, kui läskin vaatama etendust, kus laval on ainult naised. See pidigi olema hea ajaviiteks, mitte mõni Vaikuse vallamaja.

Mida pakuti?

Jubedat lavakujundust. Millegipärast oli kavalehel lühike intervjuu kunstnikuga. Halastusest jätame ta nime mainimata, kes tahab, vaadaku teatri kodukalt järgi.
Kavaleht ise oli juba nii hirmus, maitsetu, funktsioonitu, infot ei leidnud üles.
Kuigi jah, fotod olid kaunid. Tõesti hästi tehtud. Kuuest (koos dublandiga seitsmest) osatäitjast.
Koos pooletunnise vaheajaga ikkagi kaks ja pool tundi näitemängu. Vaheajal sai klaasikese vahuveini. See aitas teise vaatuse üle elada.

Mida kuulda oli?

Kuus naist kogunevad tähistama seda, et üks neist saab peatselt emaks. Tuuakse kinke, räägitakse rasvaimust, salenemisest, toidust, moest, meestest ja rahast. Üheõsnaga lihtne repertuaar inimestega, kellest õieti ei hooli, aga kellegagi ju suhtlema peab.
Naised kogunevad, püüdlikult oma muresid varjates ja ihasid rõhutades.
Kui ma praegu järgi mõtlen, siis ma istusin ikkagi kaks tundi ära. Järelikultmidagi pidi seal olema, mnis mind veel ka teiseks vaatuseks saali sundis jääma.

Mis siis head oli?

Vähemasti avastasin ma enda jaoks kaks huvitavat naisnäitlejat. Eva Klemets ja Piret Simson. Esimese kanda oli peaosa, tema oligi rase. Tema sai kingitusi, tema ümber keerles tegelaste tähelepanu.
Klemetsit esitles meedia küll rohkem lavastajana. Ta alustas Linnateatris. Teate küll, see koht, kuhu kunagi pileteid ei saa, need on roppkallid ja Jaan Tätte on pidevalt repertuaaris. Issand, kui tüütu see on, kui ta jälle oma kusagil telesaates Vilsandist räägib.
Igatahes kuulsaks sai Klemets just selle Vilsandi kolli tüki "Meeletu" lavastamisega. Samas tuleb välja, et ta on teinud ka Linnateatri taga väravatornis tükki "Et keegi mind valvaks". Viimane ilmselt jääb kohaliku teatri plusspoolele igatahes.
Imelik, et ma ikka veel mäletan seda. See pidi hea tükk olema...

Klemets ja jalgratas

Klemets sõitis kohale jalgrattaga, sest ta oli juba ii mitmendat kuud rase, et käia oli väga väsitav. Jalgrattaga oli lihtsam.
Igatahes ta koos Simsoniga päästis selle tüki. Ei midagi erilist. Mida erilist saabki sündida lavastuses, kus enamuse ajast näitlejad lihtsalt seisavad või istuvad tuimalt ühe koha peal. Kusjuures üks peab siis monoloogikest, häält väristades pidama ja asja edasi kandma. Kõigele lisaks suutsid neli osatäitjat kuuest oma teksti lihtsalt lavalt selge häälega maha öelda. Nii kui Haapsalu Randlane oma parematel päevadel.
Aga kuhu jäi usutavus ja veenvus ning lavapartneritega arvestamine, publikust rääkimata. Mõned turtsuma ajavad kohad siiski olid. Hea seegi.

Mis siis lõpuks sai?

Midagi ei saanud. Jalgratas varastati ära, õnnelikud said õnnetuks, ülbetele andestati ja õnnetud vajusid veelgi sügavamale kuhugi õnnetuse rappa. Justkui Sirtsu sohu. Naistekas. Pretensioonitu ajaviitetükk. Halvasti tehtud, väga halvasti.

Inimkapitali turuväärtus

Mis on õieti ühe inimese tööpäeva hind? Kas see on sada või tuhat või hoopis miljon krooni?
Või kas me peaks oma töö väärtust hoopis hindama puhta töörõõmu hulgaga ja jätma raha kõrvale?

Oravad said oma presidendi

Nüüd on ta siis valitud. Eesti president järgnevaks viieks, aga võib-olla ka kümneks aastaks. Kampaania läks lõpuks vastikuks. Eriti see osa kui Keskerakond lubas esmalt Rait Maruste ja lõpuks ka Elioni kohtusse kaevata.
Toomas Hendrik Ilves oleks ilmselt ka otsevalimistel Edgar Savisaarele või Arnold Rüütlile pika puuga ära teinud. Ilvese kampaania oli lihtsalt tugevam ja selgem ning jõulisem, kui soovite.

Uus president toob endaga kaasa lootusi ja ootusi. Usalduskrediit on kopsakas ja me vagura rahvana vaatame, mida ta sellega peale hakkab. Kohalikke paralleele tõmmates võib selle eest liisida uue auto ja usalduse hoobiga hävitada või hoopis hakata peale midagi targemat. Muud suurt ju meie president peale hakata ei saa. Ainult näidata oma hoiakuid ja pidada suuri kõnesid.
Ootused on kahtlemata suured. Seda enam, et tühja kõhtu enam keegi kurtma ei pea ja rahvas ootab midagi, mida isegi alati otsesõnu seletada ei oska.
Me tahaks jõukuse kasvu ja majanduspoliitilist kindlustunnet. Just nimelt majanduspoliitilist, sest Vene tanke ei karda enam keegi, aga Vene gaasi- või naftatoru kuivaks jäämist küll.
Me võiks ju loota, et Ilvese uus positsioon annab talle lisajõudu, et pöörata kogu euroliidu Vene suunalist energiapoliitikat pisut realistlikumaks.
Me loodame, et Ilvese positsioon ja kogemused aitava Eesti sugusel väiksel riigil olla euroliidus arvestatav tegija. Või vähemalt riik ja rahvas, kelle huvidega arvestatakse.
See ootus ilmselt andis Ilvesele europarlamendi valimistel tohutu edumaa ja ka viimastel presidendi valimistel tõi napi võidu.
Kas Kadrioru tseremooniatesse aheldatud inimesel selleks aega või kas Ilvesel üldse sobilikku sisu on rahva ootuse täitmiseks, näitab aeg. Aga ega meil niikuinii pole mingit muud valikut, kui panustada ja loota, et panus oli õige.

Statistika järgi kohalikest omavalitsustest valitud valijamehed valisid ju presidendiks Arnold Rüütli. Keeletoimetaja või muidu normaalse keeletajuga inimene tõmbab eelmise lause peale nina kirtsu, aga just nii see oli. 174 häält Ilvesele tähendas seda, et tema poolt oli 110 omavalitsustegelast. Sest 64 häält andsid ju riigikogu liikmed.
Rüütli 162 hääle seas oli 36 riigikogulast ja 126 omavalitsustegelast.
See on lihtne arvutus, mis ei arvesta hääle hajumist. Kindlasti valis nii mõnigi põline keskerakondlane Ilvese ja kogukas reformierakondlane Rüütli. Elu on juba kord täis üllatusi ja salajase hääletuse tõttu ei saa me kunagi ka teada tegelikku tõde. Rääkigu nad mida tahes!

Nüüd on siis Eestis kätte jõudnud aeg, mil kõik vähegi mõjukad ametid riigis on täitnud Reformierakond. Riigikohtu esimees, Eesti Panga president, eurovolinik, kunstiakadeemia rektor ja president. Vormiliselt sotsina oli Ilves ju ennekõike Reformierakonna esimene eelistus. Oravatel jääb veel vaid tuleval kevadel vormistada viimane piisk triumfikarikasse ja võtta ülekaalukas võit parlamendivalimistel. Olukord on selleks soodus. Uue tulija efekt sai läbi mängitud eelmistel valmistel, kui „puhta lehena“ tegi oma töö Res Publica. Viimase puhul on ilmselt veel vaid aja küsimus, mil see erakond kaob lõplikult kooliõpikute teemaks.
Keskerakonna jõud pole küll lõppenud, aga hetk on siiski sobiv, et sarnaselt Savisaarega võtta parlamendis ligi 30 kohta. Edukas presidendikampaania vaid tõestas kahtlejaile, et Reformierakonnal jätkub jõudu.
Viimane märksõna on aga Eesti poliitilises kultuuris eriti oluline. Kelle käes on jõud, selle käes on võim ja õigus. Põhimõtted pole olulised eesmärgid pole olulised. Tähtis on jõud.
Kui vaatame viimase presidendi kampaania märksõnu, siis need ei olnud ajendatud vaidlusest presidentide eesmärki üle. Oh, ei. Jutt käis sellest, et kui valid ühe poole, siis lõppeb riigis demokraatia. Või kui valid teise poole, siis saad võhiklikku väliseestlase, kes tahaks kogu riigi maha parseldada.
Suure üllatusega märkisid mitu presidendidebatti erapooletut jälginud kommentaatorit, et sisuliselt väitles Rüütel Ilvesega kui võrdne võrdsega. See oli üllatus, sest eeldati ebavõrdsete heitlust.
Võrdsus pole ime, sest haritud ja suure poliitilise kogemusega inimesed ju mõlemad, kuigi eri mandreil ülikoolis käinud. Aga ikkagi oli lihtsam uskuda, et üks neist ei saa hakkama õieti mitte millegagi.
Kui Rahvaliit näitas oma jõudu viis aastat tagasi, siis nüüd näitas oma jõudu Reformierakond. Ilmselt aitab see tal vormistada parlamendivalimiste üldvõidu.
Ironiseerides. Kui tahta haljale oksale jõuda, peaks tark inimene hakkama nüüd oma oravasõbralikkust demonstreerima. Kui teisiti ei saa, siis võib vähemalt mõnd neist toitma hakata. Küpsiste ja pähklitega. Talved on meil külmad ja käbidest võib loomakestel parkides ja metsaveeres nappus kätte jõuda.

Looderanniku rindeteated

Eestis on väga vähe ametnikke ja poliitikuid, kes julgeks millestki muust unistada kui parem ametikoht ja kopsakam palgakõrgendus. Looderanniku naftareostust kajastades olen õnneks kokku puutunud mõnega, kes julgeb rääkida ja arvata ning tunneb uhkust oma riigi üle.
Nii et pisut on veel lootust, vähemalt aastani 2008 kui prokuröride sundparteistamine lubatuks saab. Pärast seda tuleb ilmselt ka sellest majast ainult määgimist: me pole kuulnud ega näinud ega tohi midagi öelda.

Aga rindeteated lähevad üha põnevamaks. 15 sihtmärki on valitud ja nüüd tuleb minna nende pardale proove võtma. Ootame kannatamatult.

Õigluse huvides panen siia surmatankeriks ristitud aluse Flawless rentniku esindaja lühiintervjuu teksti.

Hanseatic Shipping Company esindaja Eestis Sergei Kostjunin:

Midagi öelda ei saa lisaks HS pressiteatele. Mind tankeri pardal ei olnud,
sain juhtunust teada pressist. Jälgin kogu meediat, mis ilmub meil, selle
intsidendi kajastamine on absoluutselt ebaprofessionaalne. Esiteks on
teatatud, et rannast leitud nafta sisaldab suure koguse fenoole. Aga kuidas
kütusesse saab nii suur kogus fenoole? Asi on ka selles, et tanker Flawless
kasutas rasket kütteõli tüübiga IFO 380. Läänemere praeguse temperatuuriga
võiks selle labidaga kokku korjata, ta kaotab voolavuse. Selleks, et seda
peamasina küttena kasutada kuumutatakse ta 100 kraadini. Temperatuuri juures,
mis oli, ei saanud ta sattuda üle parda. 380meetrise tankeri pealisehitus
ulatub üle mere pinna 6-7 meetrit, kahe ja poole meetrine Läänemere laine ei
saa kuidagi seda maha pesta laevalaelt.

Nii palju kui tean, liigub tanker Singapuri poole. Suurbritanniasse pidi
sisenema, seal pidid olema teatud inspekteerimine, seal pidi olema teatud
lasti laadimine laevale ja sealt pidi ta suunduma Singapuri. (6. veebruar 2006)

Naerva Aini rusikad

Reedel oli mul au pääseda Naerva Aini palge ette. Ühispanga ekspresident, kes laenu eest enesele salaosalusi nõutas, hakkas rääkima. Ja mul tuli tema sõnumit kuulata. Kuulasin, ta on tõesti imeks pandava sarmiga mees. Läbirääkimiste laua taga on temaga raske ja siseinfot tal jagub, sest suudab tõenäoliselt ka paekivimüürist välja uuise välja pigistada.
Muide ta oli meelde jätnud, et ta saunast kirjutasin suure skandaali päevil. Sõnades teatas ta, et tal ei ole sellest sooja ega külma. Rääkis midagi täissitutud varblasest, kes säutsuisega vaid rebase endale kaela kutsus. Aga küllap sisemas on ta kibestunud. Ning ajakirjanduse saadaks ta kuu peale, kui vaid ärihuvid seda lubaks. Aga ei luba, sest ajakirjanduse toetust vajab ta nagu õhku.

Nii valisimegi tema lumehalli loo juurde rusikatega pildi. Naerev Ain, ruskikad rullis. tulge ainult, ma teile virutan, kui julgete veel midagi öelda.

Volkar ajab vihale

20 000 kilomeetrit ehk sada korda mind Tallinna vedanud Volkar hakkas õli tilkuma. Tore! Ootan õudusega professionaalide otsust. Äkki tuleb maha kanda.

Siis avaldas Lääne Elu ilge paskvilli, mille Ene-tädi oli treinud. Pooltõdede piimjas valgus tahab tema loos kogu maailma pimestada. Aga ka halb reklaam on reklaam.